<?xml version="1.0" encoding="ISO-8859-1" ?>
<rss version="0.91">
  <channel>
    <title>Mihkel Kaevats</title>
    <link>http://mihkel.blogdrive.com/</link>
    <description>Mihkel Kaevatsi luule</description>
    <lastBuildDate>Sun, 16 Mar 2008 18:05:01 PDT</lastBuildDate>
    <generator>http://www.blogdrive.com</generator>
    <copyright>Copyright 2008.</copyright>
    <category>Poetry</category>
    <category>Writing</category>
    <category>Art</category>
    <item>
      <title>TALLINN</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/23.html</link>
      <pubDate>Sun, 16 Mar 2008 16:03:21 GMT</pubDate>
      <description>1

Hilistalvine,
silmile soe ja valus päike 

peegeldub
graniitsillutiselt. Erekollased

kingad
puudutavad pehmelt kergelt  

peaaegu
kuiva linnapõrandat. Need majad

on
ühtäkki nii tajutavad ja tähtsad, 

nende
inimlikkus või ebardlikkus saab

läbistavalt
selgeks. Inimeste,

autode
ja lörtsihunnikute ilmumine,

olemine
ja kadumine ilmutavad

oma
korrapäratut korrapära, veidrat 

tasakaalu
nurgelisest jäikusest

ja
nurkadetagusest hubasusest. 

Selline
on see linn -

 

tugev
pead sa olema, et näha ta ilu.

 

2

Päike
valgustab jalajälgi... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=23</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/22.html</link>
      <pubDate>Tue, 21 Nov 2006 23:50:09 GMT</pubDate>
      <description>
 Tühine voolab mööda, halb või hea,  jääb oluline. Jääb püsima meelde,  aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus  visandama üht suuremat joonist,  mille värvid ei saa kunagi täis.  Mille piirjooned ei sulgu iial,  ka siis kui kõik on lootusetult ummikus  või läbi, või muudkui samamoodi.     Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,  et mõista ei jõua midagi, tajuda –  võibolla väheke. Mõistmised tulevad  hiljem ja ei mõista vahel üldse,  vaid mõistavad hukka, iseenda.   Oo kui armetu oled sa, inimene,   oma kahetsuse ees. Kui päris.     Tühine voolab mööda, halb ja hea,  siis etteaimamatult... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=22</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/21.html</link>
      <pubDate>Wed, 26 Apr 2006 12:12:37 GMT</pubDate>
      <description>
    miski inimese sees kulub, kui ajaliivaterad  ta liivakellakaelast läbi vajuvad  vaim võib ju tõusta lauldes kõrgele ülesse  aga iga langev tera lühendab ta lendu, ta aimdust  ta pürgimist ulatamatusse  ja suurendab ta arusaamist oma lõpliku langemise  ilust ja väiksusest       me ei saa teada oma elu jooksul ühtegi saladust  kõik, mis on, hõljub üsna avalikult me ümber   ning me peaksime leidma vaid jõu ja tahte, et seda haarata     see, kes leiab ja rakendab, kes pürgib,  on esimene, kes hävib  selles iseenesestmõistetavuste virr-varris     aga siis on see hingus, mis muudab kõik... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=21</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/20.html</link>
      <pubDate>Fri, 03 Feb 2006 09:33:03 GMT</pubDate>
      <description>
 KÜLMAPÜHAD     Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,  vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves  Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka   ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.     Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,  nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.  Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis  hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia  muidu saad jäätist     Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist   jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin   seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju  inimesi,... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=20</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/19.html</link>
      <pubDate>Sat, 22 Oct 2005 17:49:35 GMT</pubDate>
      <description>
 LAIA VIHMA SAJAB NAGU SEL SUVEL  kui tänav muutus jõeks ja teeäärne mereks  kui võeti paadid et sõuda põldudel   ja sukelduda maaparanduskraavidesse  kui lehmasid pidi karjamaalt parvedel koju viima  ja põlluloomad jooksid kokku kivikülvile  räästa alla olid ritta seatud toolid ja neil istusid  terved pered varbad soojas vees  ülikondades härrad vötsid lirtsuvad kingad jalast   ja astusid pölveni ulatuvas kärestikus kodu poole  linn ja maa said üheks said lähedaseks kaugused       vihm täitis ühtmoodi tänavad põllud ja lootused  põud oli läbi ja all-linna restoranide põrandad  olid täis... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=19</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/18.html</link>
      <pubDate>Wed, 23 Mar 2005 15:05:40 GMT</pubDate>
      <description>
 MINA TEAN ET MICHÈ
    tahtis surra et sinule jääks
  mälestus sügavast heast
  mis ta sinu vastu tundis
    seda olid täis kirjutatud kõik
  Tiberi sillaalused ja kuigi nime ei olnud
  teadsin ma et see oli tema
  
see kõik on tema jaoks veel praegugi olemas
  kuigi ta on nüüd vanem
  mitte keegi ei mõtle surmale
  ilma et midagi maha jääks
    igas värvis on tema jaoks raskust
  igas varjus ilmajäämist
  ja loojuvale päiksele mis kuldab
  madalas koses keerlevat sodi
  on kirjutatud sinu nimi
</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=18</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/16.html</link>
      <pubDate>Thu, 18 Nov 2004 08:40:05 GMT</pubDate>
      <description>
   see on minu lemmiktrepp  eriti meeldib mulle sedapidi alla minna  aga vahel meeldib ka üles minna  ja muidugi siis kui ees könnib  lühikese seelikuga sihvakas neiu  siis ma könnin ja vaatan  neid kauneid vaateid mis avanevad  kesk-itaalia mägedele ja orgudele  ja iidsetele kirikutele ja linnamüüridele  ja päevale mis löppemas  ja päiksele mis vajumas kuhugi taha  et valgustada hoopis teistsuguseid  hoopis samasuguseid inimesi kui/nagu  meie  siin kahekesi läheme trepist üles  ja mölemad peame peetud sammu  ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid  ja tema vaatab oma selja taga asuvate ... (more)</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=16</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/13.html</link>
      <pubDate>Tue, 04 May 2004 14:02:30 GMT</pubDate>
      <description>LIIV JA VAHT
 
1
 
Sai vahustesse lainetesse naisi kord veetud.
Me käed on seotud, me arengud on peetud.
 
2
 
Kurbuse laine vahu kaldaisse toob.
Mu sõber ainult joob, joob ja joob.
 
3
 
Kuigi me ei nuta, kõik olnu vääriks pisaraid.
Kes hetkega kõik kaotasid. Kes liiga palju said.
 
4
 
Mis kord sai kantud sinna liiva ja vahtu
on üks maailm. Mille tõusulaine lõi lahku.</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=13</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/11.html</link>
      <pubDate>Tue, 06 Apr 2004 15:04:06 GMT</pubDate>
      <description>
 ROMANSS     saabun sinu juurde            ammuolnud lumm  põlenud on sillad             tulevik on tumm     tulen nagu filmis            üldsegi ei rooma  seisan sirge seljaga            tulin lilli tooma     seljas haisev päevasärk             pükstel mullamustus  kus on meie rõõm            kusagil ta kustus     miski seisab ikka            meie kahe vahel  mis ta päris on            olen kahevahel     ma ei naerata kui tulen            vaatan põrandale  öö laskub sinna peale            meile mõlemale
</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=11</comments>
    </item>
    <item>
      <title>*</title>
      <link>http://mihkel.blogdrive.com/archive/10.html</link>
      <pubDate>Sat, 03 Apr 2004 09:50:26 GMT</pubDate>
      <description> 
PISARAD LAUL
 
1





On vahel nii, et kõik alguses saab läbi.
Kaks inimest seisavad ja mõlemal on häbi.
 
2





Kohmetust peidavad naerud ja naljad.
Miski ei varja, et hinged on paljad.
 
3


 
Lehed muudkui langevad, sahiseb tee.
Teineteise valust kumbki välja ei tee.



4


 
Õrnem veel vaatab, valukurdudes laul.
Hääl ei kanna, soojad pisarad laul.
</description>
      <comments>http://mihkel.blogdrive.com/comments?id=10</comments>
    </item>
  </channel>
</rss>
