Tühine voolab mööda, halb või hea,

jääb oluline. Jääb püsima meelde,

aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus

visandama üht suuremat joonist,

mille värvid ei saa kunagi täis.

Mille piirjooned ei sulgu iial,

ka siis kui kõik on lootusetult ummikus

või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,

et mõista ei jõua midagi, tajuda –

võibolla väheke. Mõistmised tulevad

hiljem ja ei mõista vahel üldse,

vaid mõistavad hukka, iseenda.

Oo kui armetu oled sa, inimene,

oma kahetsuse ees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,

siis etteaimamatult läbistab miski

südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,

visand muutub täiuseks, mida asjata

otsitud on liiga kaua,

ja püha püha on mõni viivukene,

tulvil ajutisust, lootust, kahetsust

ja andeksandi.