miski inimese sees kulub, kui ajaliivaterad

ta liivakellakaelast läbi vajuvad

vaim võib ju tõusta lauldes kõrgele ülesse

aga iga langev tera lühendab ta lendu, ta aimdust

ta pürgimist ulatamatusse

ja suurendab ta arusaamist oma lõpliku langemise

ilust ja väiksusest

me ei saa teada oma elu jooksul ühtegi saladust

kõik, mis on, hõljub üsna avalikult me ümber

ning me peaksime leidma vaid jõu ja tahte, et seda haarata

see, kes leiab ja rakendab, kes pürgib,

on esimene, kes hävib

selles iseenesestmõistetavuste virr-varris

aga siis on see hingus, mis muudab kõik saladuseks

mis muudab kõige kordumatuks, püüdmatuks ja alistunuks

mis on nagu keskööl silmipimestavalt säravad

õigeusu katedraali ristid, mille imetabamatut hiilgust

nägin koos tüdrukuga,

kelle vaimu uskumatu ärksus

paneb mind igal temale

mõeldud, vaadatud ja puudutatud hetkel tundma elu

imelist imelist kordumatust