eriti meeldib mulle sedapidi alla minna

aga vahel meeldib ka üles minna

ja muidugi siis kui ees könnib

lühikese seelikuga sihvakas neiu

siis ma könnin ja vaatan

neid kauneid vaateid mis avanevad

kesk-itaalia mägedele ja orgudele

ja iidsetele kirikutele ja linnamüüridele

ja päevale mis löppemas

ja päiksele mis vajumas kuhugi taha

et valgustada hoopis teistsuguseid

hoopis samasuguseid inimesi kui/nagu

meie

siin kahekesi läheme trepist üles

ja mölemad peame peetud sammu

ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid

ja tema vaatab oma selja taga asuvate

silmadega mind ja me astume

ja päeva palavus saab saatuslikuks

ja me higistame näen higipiisku

tema pruunidel jalgadel mis aina

loiumalt longivad mäest üles ja me

väsime ja kus on nüüd möni purskkaev

et mitte siin ära sulada

öhtu miks on nii palav ja päike

loojub teistsuguste inimeste juurde

ja enne kui minestan

näen et temagi kukub

kukub minu poole mu lemmiktrepil

aga mu käed on liiga nörgad et püüda

ja nii kukume mölemad lihtsalt maha

ja saame jälle haiget