Hilistalvine, silmile soe ja valus päike

peegeldub graniitsillutiselt. Erekollased

kingad puudutavad pehmelt kergelt 

peaaegu kuiva linnapõrandat. Need majad

on ühtäkki nii tajutavad ja tähtsad,

nende inimlikkus või ebardlikkus saab

läbistavalt selgeks. Inimeste,

autode ja lörtsihunnikute ilmumine,

olemine ja kadumine ilmutavad

oma korrapäratut korrapära, veidrat

tasakaalu nurgelisest jäikusest

ja nurkadetagusest hubasusest.

Selline on see linn -

tugev pead sa olema, et näha ta ilu.

2

Päike valgustab jalajälgi nurga taga,

müüripäistel ja suletud varemetes.

Ei ole kaunimat selles linnas, kui

need mahajäetud, veidi hirmutavad

paetehasvaremed - on templid sama kaunid

nagu rusud on templid.

Tühine voolab mööda, halb või hea,

jääb oluline. Jääb püsima meelde,

aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus

visandama üht suuremat joonist,

mille värvid ei saa kunagi täis.

Mille piirjooned ei sulgu iial,

ka siis kui kõik on lootusetult ummikus

või läbi, või muudkui samamoodi.

Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua,

et mõista ei jõua midagi, tajuda –

võibolla väheke. Mõistmised tulevad

hiljem ja ei mõista vahel üldse,

vaid mõistavad hukka, iseenda.

Oo kui armetu oled sa, inimene,

oma kahetsuse ees. Kui päris.

Tühine voolab mööda, halb ja hea,

siis etteaimamatult läbistab miski

südame, hinge ja vaimu, või midagi muud,

visand muutub täiuseks, mida asjata

otsitud on liiga kaua,

ja püha püha on mõni viivukene,

tulvil ajutisust, lootust, kahetsust

ja andeksandi.

miski inimese sees kulub, kui ajaliivaterad

ta liivakellakaelast läbi vajuvad

vaim võib ju tõusta lauldes kõrgele ülesse

aga iga langev tera lühendab ta lendu, ta aimdust

ta pürgimist ulatamatusse

ja suurendab ta arusaamist oma lõpliku langemise

ilust ja väiksusest

me ei saa teada oma elu jooksul ühtegi saladust

kõik, mis on, hõljub üsna avalikult me ümber

ning me peaksime leidma vaid jõu ja tahte, et seda haarata

see, kes leiab ja rakendab, kes pürgib,

on esimene, kes hävib

selles iseenesestmõistetavuste virr-varris

aga siis on see hingus, mis muudab kõik saladuseks

mis muudab kõige kordumatuks, püüdmatuks ja alistunuks

mis on nagu keskööl silmipimestavalt säravad

õigeusu katedraali ristid, mille imetabamatut hiilgust

nägin koos tüdrukuga,

kelle vaimu uskumatu ärksus

paneb mind igal temale

mõeldud, vaadatud ja puudutatud hetkel tundma elu

imelist imelist kordumatust

KÜLMAPÜHAD

Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles,

vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves

Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka

ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud.

Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge,

nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid.

Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis

hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia

muidu saad jäätist

Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist

jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin

seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju

inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju

autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju,

mida veel osta.

Kassade lähedal koridoris oli klaaskast,

mille põhjas olid mänguasjad ja üleval

juhitav raudkäsi, millega neid püüda.

Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles

oma väiksele tütrele soojalt naeratades,

raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa

LAIA VIHMA SAJAB NAGU SEL SUVEL

kui tänav muutus jõeks ja teeäärne mereks

kui võeti paadid et sõuda põldudel

ja sukelduda maaparanduskraavidesse

kui lehmasid pidi karjamaalt parvedel koju viima

ja põlluloomad jooksid kokku kivikülvile

räästa alla olid ritta seatud toolid ja neil istusid

terved pered varbad soojas vees

ülikondades härrad vötsid lirtsuvad kingad jalast

ja astusid pölveni ulatuvas kärestikus kodu poole

linn ja maa said üheks said lähedaseks kaugused

vihm täitis ühtmoodi tänavad põllud ja lootused

põud oli läbi ja all-linna restoranide põrandad

olid täis laia laia vett

LIIV JA VAHT

1

Sai vahustesse lainetesse naisi kord veetud.

Me käed on seotud, me arengud on peetud.

2

Kurbuse laine vahu kaldaisse toob.

Mu sõber ainult joob, joob ja joob.

3

Kuigi me ei nuta, kõik olnu vääriks pisaraid.

Kes hetkega kõik kaotasid. Kes liiga palju said.

4

Mis kord sai kantud sinna liiva ja vahtu

on üks maailm. Mille tõusulaine lõi lahku.

ROMANSS

saabun sinu juurde

          ammuolnud lumm

põlenud on sillad

          tulevik on tumm

tulen nagu filmis

          üldsegi ei rooma

seisan sirge seljaga

          tulin lilli tooma

seljas haisev päevasärk

           pükstel mullamustus

kus on meie rõõm

          kusagil ta kustus

miski seisab ikka

          meie kahe vahel

mis ta päris on

          olen kahevahel

ma ei naerata kui tulen

          vaatan põrandale

öö laskub sinna peale

          meile mõlemale