IGAÜHES MEIS ON LUULE,
kui me astume mööda kevadisi, alles õidepuhkevaid alleesid, südames õnn ja ootus, lootus, et kõik läheb siiski hästi,
tahtmine saada midagi paremat;
süda täis soovi olla tingimusteta armastatud,
olla kordki elus see üks ja ainus,
kes kunagi tulemata ei jää;
kui me jookseme läbi suveõhu, hinges rahu ja ärevus, hinges rahu ja õnn,
hing täis müstilist soojust ja üksiolekut, õnne, mis segatud armukadeduse
ja magusa valuga;
äratundmine, et kõik on veel ees ja kõik on juba läinud,
teadmine, et see, keda me usaldame, petab meid üsna pea,
teadmine, et varsti tuleb sügis;
kui me longime üksi läbi sügisvihma, vaadates ööd ja tänavate kurba võõrastust, nende puude aina uuesti saabuvat surma, nii et meisse astub hirm, mis võib-olla ongi Ilu;
kui me longime ja näeme saapaninadelt oma halenaljakat üksildusest kurba nägu ja oma tühiseid lootuseid — ja varsti tuleb talv,
kui me tuiskame vaarudes, libisedes ja koperdades, nagu väikesed vigased ninasarvikud, üle jää ja läbi külma lumetuule, et jõuda sooja piparmündi-teeni, oma armsa kallimani, kes ootab meid juba nii kaua, kes ei saaks meieta hakkama sellel pimedal, tormidest ja kurbusest räsitud, hullusest ja viljatusest õnnistatud ning valgusest perioodiliselt ilmajääval maal, mis ongi ilmajäämise päriskodu;
kus ongi õigus vaid neil, kes ise pole õiglased,
kus on miski, mis ikka aeg ajalt paneb meid varahommikuti luuletusi ja armastuskirju kirjutama
ja kus armastusele on antud kõigest kärbitud tiivad.
Ja selle armastuse
sees, mis eostab selle maa tuleviku ja annab meile elamiseks küll nõrga, kuid kauni elamisõigustuse, on lohutamatu üksildus.
