|
|
 |
 |
16.3.08
1
Hilistalvine,
silmile soe ja valus päike
peegeldub
graniitsillutiselt. Erekollased
kingad
puudutavad pehmelt kergelt
peaaegu
kuiva linnapõrandat. Need majad
on
ühtäkki nii tajutavad ja tähtsad,
nende
inimlikkus või ebardlikkus saab
läbistavalt
selgeks. Inimeste,
autode
ja lörtsihunnikute ilmumine,
olemine
ja kadumine ilmutavad
oma
korrapäratut korrapära, veidrat
tasakaalu
nurgelisest jäikusest
ja
nurkadetagusest hubasusest.
Selline
on see linn -
tugev
pead sa olema, et näha ta ilu.
2
Päike
valgustab jalajälgi nurga taga,
müüripäistel
ja suletud varemetes.
Ei
ole kaunimat selles linnas, kui
need
mahajäetud, veidi hirmutavad
paetehasvaremed
- on templid sama kaunid
nagu
rusud on templid.
3
Posted at 06:03 pm by olematu
22.11.06
Tühine voolab mööda, halb või hea, jääb oluline. Jääb püsima meelde, aga jääb ka lihtsalt – viivukeses olevikus visandama üht suuremat joonist, mille värvid ei saa kunagi täis. Mille piirjooned ei sulgu iial, ka siis kui kõik on lootusetult ummikus või läbi, või muudkui samamoodi. Üks hetk kestab nii kaua, nii kaua, et mõista ei jõua midagi, tajuda – võibolla väheke. Mõistmised tulevad hiljem ja ei mõista vahel üldse, vaid mõistavad hukka, iseenda. Oo kui armetu oled sa, inimene, oma kahetsuse ees. Kui päris. Tühine voolab mööda, halb ja hea, siis etteaimamatult läbistab miski südame, hinge ja vaimu, või midagi muud, visand muutub täiuseks, mida asjata otsitud on liiga kaua, ja püha püha on mõni viivukene, tulvil ajutisust, lootust, kahetsust ja andeksandi.
Posted at 01:50 am by olematu
26.4.06
miski inimese sees kulub, kui ajaliivaterad ta liivakellakaelast läbi vajuvad vaim võib ju tõusta lauldes kõrgele ülesse aga iga langev tera lühendab ta lendu, ta aimdust ta pürgimist ulatamatusse ja suurendab ta arusaamist oma lõpliku langemise ilust ja väiksusest me ei saa teada oma elu jooksul ühtegi saladust kõik, mis on, hõljub üsna avalikult me ümber ning me peaksime leidma vaid jõu ja tahte, et seda haarata see, kes leiab ja rakendab, kes pürgib, on esimene, kes hävib selles iseenesestmõistetavuste virr-varris aga siis on see hingus, mis muudab kõik saladuseks mis muudab kõige kordumatuks, püüdmatuks ja alistunuks mis on nagu keskööl silmipimestavalt säravad õigeusu katedraali ristid, mille imetabamatut hiilgust nägin koos tüdrukuga,
kelle vaimu uskumatu ärksus
paneb mind igal temale mõeldud, vaadatud ja puudutatud hetkel tundma elu imelist imelist kordumatust
Posted at 02:12 pm by olematu
3.2.06
KÜLMAPÜHAD Vaatasime emaga oma maja koridoriakent ja ta ütles, vaata aknal on jäälilled täpselt nagu minu lapsepõlves Mina ütlesin, minu lapsepõlves ka ja tõsi oli see, et me polnud jäälilli kaua näinud. Kui hiljem turule jõudsin, ei olnud seal ühtegi hinge, nii külm oli päev ja pidutseti külmapühasid. Leidsin siiski ühe memme, kes müüs mulle kilekotis hapukoort ja ütles, ära väga kaua seda õues hoia muidu saad jäätist Hapukapsast tal ei olnud, sellest oleks ka vist jäälilli saanud, ja ema retsepti jaoks läksin seda ostma kaubanduskeskusse. Seal oli palju inimesi, kaubanduseskuse ees parklas oli palju autosid, kõik seisid soojas, sabas ja mõned vaatasid asju, mida veel osta. Kassade lähedal koridoris oli klaaskast, mille põhjas olid mänguasjad ja üleval juhitav raudkäsi, millega neid püüda. Üks isa võttis oma taskust raha ja ütles oma väiksele tütrele soojalt naeratades, raiskame natuke raha nagunii me midagi ei saa
Posted at 11:33 am by olematu
22.10.05
LAIA VIHMA SAJAB NAGU SEL SUVEL kui tänav muutus jõeks ja teeäärne mereks kui võeti paadid et sõuda põldudel ja sukelduda maaparanduskraavidesse kui lehmasid pidi karjamaalt parvedel koju viima ja põlluloomad jooksid kokku kivikülvile räästa alla olid ritta seatud toolid ja neil istusid terved pered varbad soojas vees ülikondades härrad vötsid lirtsuvad kingad jalast ja astusid pölveni ulatuvas kärestikus kodu poole linn ja maa said üheks said lähedaseks kaugused vihm täitis ühtmoodi tänavad põllud ja lootused põud oli läbi ja all-linna restoranide põrandad olid täis laia laia vett
Posted at 07:49 pm by olematu
23.3.05
MINA TEAN ET MICHÈ tahtis surra et sinule jääks mälestus sügavast heast mis ta sinu vastu tundis seda olid täis kirjutatud kõik Tiberi sillaalused ja kuigi nime ei olnud teadsin ma et see oli tema see kõik on tema jaoks veel praegugi olemas kuigi ta on nüüd vanem mitte keegi ei mõtle surmale ilma et midagi maha jääks igas värvis on tema jaoks raskust igas varjus ilmajäämist ja loojuvale päiksele mis kuldab madalas koses keerlevat sodi on kirjutatud sinu nimi
Posted at 05:05 pm by olematu
18.11.04
see on minu lemmiktrepp eriti meeldib mulle sedapidi alla minna aga vahel meeldib ka üles minna ja muidugi siis kui ees könnib lühikese seelikuga sihvakas neiu siis ma könnin ja vaatan neid kauneid vaateid mis avanevad kesk-itaalia mägedele ja orgudele ja iidsetele kirikutele ja linnamüüridele ja päevale mis löppemas ja päiksele mis vajumas kuhugi taha et valgustada hoopis teistsuguseid hoopis samasuguseid inimesi kui/nagu meie siin kahekesi läheme trepist üles ja mölemad peame peetud sammu ja mina vaatan vaateid ja väljavaateid ja tema vaatab oma selja taga asuvate silmadega mind ja me astume ja päeva palavus saab saatuslikuks ja me higistame näen higipiisku tema pruunidel jalgadel mis aina loiumalt longivad mäest üles ja me väsime ja kus on nüüd möni purskkaev et mitte siin ära sulada öhtu miks on nii palav ja päike loojub teistsuguste inimeste juurde ja enne kui minestan näen et temagi kukub kukub minu poole mu lemmiktrepil aga mu käed on liiga nörgad et püüda ja nii kukume mölemad lihtsalt maha ja saame jälle haiget
Posted at 10:40 am by olematu
4.5.04
LIIV JA VAHT
1
Sai vahustesse lainetesse naisi kord veetud.
Me käed on seotud, me arengud on peetud.
2
Kurbuse laine vahu kaldaisse toob.
Mu sõber ainult joob, joob ja joob.
3
Kuigi me ei nuta, kõik olnu vääriks pisaraid.
Kes hetkega kõik kaotasid. Kes liiga palju said.
4
Mis kord sai kantud sinna liiva ja vahtu
on üks maailm. Mille tõusulaine lõi lahku.
Posted at 04:02 pm by olematu
6.4.04
ROMANSS saabun sinu juurde ammuolnud lumm põlenud on sillad tulevik on tumm tulen nagu filmis üldsegi ei rooma seisan sirge seljaga tulin lilli tooma seljas haisev päevasärk pükstel mullamustus kus on meie rõõm kusagil ta kustus miski seisab ikka meie kahe vahel mis ta päris on olen kahevahel ma ei naerata kui tulen vaatan põrandale öö laskub sinna peale meile mõlemale
Posted at 05:04 pm by olematu
3.4.04
PISARAD LAUL
1
On vahel nii, et kõik alguses saab läbi.
Kaks inimest seisavad ja mõlemal on häbi.
2
Kohmetust peidavad naerud ja naljad.
Miski ei varja, et hinged on paljad.
3
Lehed muudkui langevad, sahiseb tee.
Teineteise valust kumbki välja ei tee.
4
Õrnem veel vaatab, valukurdudes laul.
Hääl ei kanna, soojad pisarad laul.
Posted at 11:50 am by olematu
|
|

Mihkel Kaevatsi luule
Siin on uued luuletused. Nad on suvalises, tavaliselt kirjutamise järjekorras. Esimene sissekanne 31.oktoobrist 2003
Autor on loobunud pseudonüümi kasutamisest.
Autorit on tõlgitud inglise, prantsuse, hispaania, itaalia, saksa, poola, tshehhi ja makedoonia keelde.
Praegu elab Tallinnas Uue-Maailma kvartalis.
Ilmunud:
Olev Olematu "EDERLEZI", Huma 2003, kujundaja Marek Allvee (Eesti esindaja ülemaailmsel UNESCO debüütluule võistlusel; ajakirja Looming aastaauhind seal ilmunud luuletuste eest)
Mihkel Kaevats "ILLUSIONIST", Eesti Keele Sihtasutus 2004, kujundaja Peeter Laurits mihkel.kaevats@mail.ee
|
|